Merit's Photographies: 2008

Esimesed muljed
Pühapäeval, 16. novembril, lahkus meie lennuk Eestist. Lend oli huvitav kogemus, kuna me mõlemad polnud enne lennukiga sõitnud. Hilja öösel jõudsime Türki, kus oli vastu tulnud kaks sealset õpetajat. Esmamulje oli hirmutav. Esimene tunne oli, et tahame Eestisse tagasi, seda süvendas veel meie õpetajate lahkumine, kuna neid viidi hotelli enne, kui meid oma pere juurde. Kuid kui türgi õpetaja Ahmet meiega rääkima tuli, rahunesime maha.
Meie üllatuseks oli koht, kus me ööbisime, väga ilus ja korralik. Uksele tulid vastu kaks tüdrukut, kes olid tohutult sõbralikud ning abivalmid. Vaatamata nende kehvale inglise keele oskusele, saime kuidagimoodi neile selgaks tehtud, et öösel me ei vaja enam midagi ning tahame ainult pesta ja siis magada.

Ülim sõbralikkus
Teisel päeval pidime vara ärkama. Hommikust sõime lauas neljakesi koos pere tüdrukutega. See oli alati nii, kunagi ei olnud isa, vanaisa ja vanaema lauas koos meiega.
Kooli jõudes võeti meid väga soojalt vastu, kõik teretasid ja tundsid huvi meie vastu ning tahtsid meie tähelepanu võita.
See päev oli tutvumise päev nii türgi õpilaste kui ka taanlaste ja rumeenlastega. Kõik tutvustasid oma kooli ja oma riigi koolisüsteemi slaidiesitlusena.
Järgmisel päeval tutvusime teiste klassidega koolis. Kõikjal olid õpilased hästi sõbralikud ja üritasid kogu aeg meiega rääkida, kuigi nad ei osanud eriti inglise keelt. Olime tundides (ajalugu, bioloogia, muusika, matemaatika), kus oli väga huvitav. Õpilase ja õpetaja vaheline suhe oli väga lähedane ja sõbralik. Koolis olid enamasti noored õpetajad. Õpilased olid väga tähelepanelikud ja suhtlemisaltid.
Kolmapäeval käisime vaatamisväärsusi vaatamas, kuid kahjuks anti meile selleks väga vähe aega. Me oleksime soovinud objekte põhjalikumalt vaadelda ja pildistada. Nende arhitektuur erineb väga eesti omast. Mošeed on väga võimsad ja kaunid. Vaatasime Sinist mošeed, Hagia Sofia katedraali ja Topkapi paleed. Seejärel viidi meid turule, kus meil ei õnnestunud eriti midagi osta, sest kõik müüjad soovisid meiega suhelda. Nad olid küll väga sõbralikud, kuid põhieesmärk oli meile müüa. Hinnad öeldi alguses väga kallid, kuid neid andis alla kaubelda. Paljud poemüüjad pakkusid meie päritolumaaks Rootsit ja Soomet.

Mõnus rahvusõhtu ja arendavad grupitööd
Neljapäeval toimusid jälle tunnid, pärast seda aga grupitöö, kus arutasime inimõigusi. Vastasime kõik koos küsimustele ning pärast esitasime vastused õpetajatele.
Päeva lõpetas rahvusõhtu, kus mängiti mänge, esineti, lauldi ja tantsiti. Iga riik tegi oma esituse. Meie korraldasime rahvariidevöödest patsipunumise võistluse, mis oli tohutult lõbus; tantsisime koos õpetajatega Kaera Jaani ning õpetasime Labajala tantsu. Pärast esitlusi oli võimalik maitsta riikide rahvustoite. Kõigile meeldis see õhtu väga ning me oleks soovinud, et see kauem kestaks. Sel päeval vahetasime ka peret, kus me elasime.
Reedel toimusid grupitööd, mis olid jällegi inimõigustega seotud. Grupitööd just olidki kõige paremad, kuna tänu nendele saime üksteise kultuuridest palju teada. Lõpuks kavandasime koos õpetajatega projekti jaoks ühe näidistunni kava.
Reedel jätsime hüvasti ka selle kooli õpilastega. Õhtul läksime kõik koos (õpilased ja õpetajad) jalgpalli mängima. See oli väga lõbus, andis sooja ja omavahelised suhted muutusid ka lähedasemaks. Pärast suundusid õpetajad restorani sööma ja õpilased türgi õpilasele Ozcanile külla.
Laupäeval veetsime meie terve hommikupooliku turul ning poodides. Päeval lahkusid rumeenlased. See oli väga kurb, kuna me saime nendega väga lähedasteks. Peale käisime veel koos taanlastega poodides. Turul oli 4000 poodi, neid kõiki me kindlasti läbida ei suutnud, sealt võis leida kõike, mida hing ihaldas. Kogu sealne elu oli kirev ning rahvast oli palju. Õhtul mängisime oma pere lastega lauamänge.
Pühapäeval jätsime hüvasti perega ja sõitsime koos taanlastega lennujaama, kus pidime ka nendega hüvasti jätma. Lendasime Amsterdami, kus selgus, et Tallinna lennujaam ei saa meid lumetormi tõttu vastu võtta. Pidime ööbima Amsterdamis. Lennufirma andis järgmiseks päevaks uued piletid, ööbimiskoha ja söögid lennujaama hotellis, kus oli väga ilus ja mugav.

Õpetlik nädal Istambulis
Nädal Türgis oli väga põnev ja hariv. See oleks võinud kesta kauem, et tutvuda rohkem Istanbuli ja sealsete inimestega. Koostöö projektis osalenutega oli väga hea, kõik võtsid aruteludest osa, saadi omavahel hästi läbi ning keegi ei hoidnud eemale. Kuna kõik oskasid inglise keelt, oli võimalik üksteisest aru saada.

Kahju on sellestki, et aega jäi väheks klasside ja türgi õpilastega tutvumiseks. Kogu aeg sooviti meid oma klassi kutsuda, kuid tihti pidime ära ütlema. Sealsed inimesed on tohutult sõbralikud, palju sooviti meiega rääkida, palju tehti kingitusi, kutsuti igale poole ning taheti pilti teha.
Türgi on loomulikult väga erinev Eestist. Näiteks liikluses ei kehtinud eriti reeglid, autotuled paljudel ei põle, tihti tuututati, jalakäijate foorid puudusid paljudes kohtades, peamiselt igaüks tegi, mis tahtis. Majad on lähestikku ning enamus kortermajad. Praht viiakse tänavale, see koristatakse öösel ära. Sealiha ja leiba ei sööda, palju süüakse saia, riisi ning toidukorras on alati supp ja praad
Seal veedetud aeg oli parim ning kohutavalt kahju oli lahkuda. Projekti lõpus me loodame, et korraldatakse kõigile kokkutulek.

Merit Nikopensius ja Maarit Tilk